SALLY FINALE

Sally lõpp oli päris karm. Meil oli kolm nö arvestuslikku osa- kunstiajaloo eksam, 40 töö hindamine ja lõputöö kaitsmine. Kunstiajaloo eksamiks õppisin terve nädalavahetuse ja sain selle ajaga läbi võetud 3 aasta materjali. Kokku sain eksami B, mis on 2/3 5 ja 1/3 4. Põhimõtteliselt sain viie :D ma ei usu, et sellest on väga midagi rääkida, sest kunstiajalugu ei pruugi kõigile väga põnev olla :D Kui eksam läbi sai, läksime Eva ja Maarjaga YOsse ning ostsime endale suured jogurtid hästipaljude katetega!

40 töö hindamist alustasime kell 10:00 rüütelkonna hoones. Hakkasime üles panema 10 joonistust, 10 maali, 10 kompat ja 10 värvi. Kell neli hakkasid õpetajad meie töid hindama, selleks ajaks liikusime sallysse oma lõputöid üles panema. Kui me sellega valmis saime, läksime tagasi rüütelkonna hoonesse, et oma töid maha võtta. Paljudel mu töödel oli sinine kleeps sees seega see soovitatakse portfoliosse panna (Y) Põhimõtteliselt tegelesin sel päeval kunstiga kella kümnest hommikul kella veerand kaheksani õhtul ehk 10 tundi ja 15 minta, mis on megapalju.

joonistuste kompa proovimine

breakdown

kategooria: kompa (paremal Maarja, Eva ja minu ühistöö, vasakul minu ja Eva kollektsioon)

kategooria: joonistused

kategooria: värvusõpetus

kategooria: maal

Viimane ja raskeim päev algas kell 11 sallys lõputööde kaitsmisega. Ma olin esimene ja julge ja ma usun, et mul tuli hästi välja, sest ma sain selle A!!!!!!! See on nii lahe, sest mulle endale meeldis ka seda teha ja see oli põnev ja lahe ja kõike muud ka! 

Natuke ka ideest (ehk mu lõputöö essee):

Tänapäeva maailmas on üldiselt inimesi väga raske õnnelikuks teha. Soovitakse kõike ning suurtes kogustes, kuid mida aeg edasi, seda laisemaks ühiskond muutub. Õnn seevastu peituks justkui rahas, ilusas autos või modernses majas. Soovid muutuvad mahukamaks ning lähenevad võimatuse piirile. Ma ei taha väita, et miski siin ilmas poleks võimatu, kuid see on pigem piltlikult väidetud ning selle nimel peab pingutama. Tänapäeval aga tahetakse kõike justkui iseenesest. Võibolla tuleneb see kaasaegse maailma rasketest väljakutsetest, kus üha vaevalisem on läbi lüüa ning aina rohkem peab pingutama. Inimesi on järjest rohkem ning tööpuudus kasvab. Siiski ei saa ma aru, miks just palju raha nõudvad asjad on aspektid, mis toovad koheselt õnne majja ning teevad meele heaks. Et end siis arvatavalt õnnelikuks teha võetakse pangalaene, mida aga tagasi maksta ei suudeta ning mille intress üha kasvab ja tähtaeg aina edasi lükkub. Kas see on see, mis teebki inimesi õnnelikuks? Võimatu pangalaen ja süümepiinad?

Mina olen sellise suhtumise osas võtnud kindla seisukoha. Olen endale selgeks teinud, et õnn ei pea peituma just suurtes asjades. Õnnelikuks võivad teha ka väikesed asjad: ilus ilm, värske õhk, väike paus tihedast graafikust või šokolaad. Samuti teeb mind õnnelikuks see, kui suudan kellegi naeratama panna- kellegi õnnelikuks teha. Koheselt on päev korda läinud ning tuju hea. Sellest ka lõputöö idee- mulle oluliste inimeste õnn on mulle samuti oluline ehk kui nemad on õnnelikud, olen ka mina õnnelik.

Võtsin oma lõputööd veidi kui uurimust- mis teeb siis tänapäeval inimesi õnnelikuks? Üldjoontes oli vastus sama: sõbrad, toit, riided, sport. Vanemaid inimesi teeb õnnelikuks tervis ning lähedaste olemasolu. Kõige väiksemaid perekond. Paaril korral pakkusin ma ise välja, et mõtleks midagi paremat, sest see on juba tehtud. Nii saingi paarile pildile ka veidi rohkem läbimõeldud õnnetunde. Tegelikult ma ei oodanudki, et kedagi mõni eriliselt huvitav tunne/ asi õnnelikuks teeks. Tänapäeval on ju ka teine probleem, nimelt on inimesed järjest sarnasemad, moodustades ühe suure halli massi. Keegi justkui ei julgeks erineda. Isegi suhtumine on kõigil samalaadne. Peaaegu kõik, kellelt küsisin, kas nad oleksid nõus kui ma neid oma lõputöö jaoks pildistaksin, ütlesid, et nad pole piisavalt ilusad või neid küll sinna vaja pole. Mõtlesin, et milles probleem, miks peaks sellise uurimustöölaadse lõputöö jaoks ilus olema? Oluline on ju see, kes on pildil ning mis teda õnnelikuks teeb, mitte see, milline ta välja näeb. Inimesed on muutunud enda suhtes väga ebakindlaks ning ma väga sooviksin seda parandada. Olen üritanud olla väga positiivne läbi terve kevade, et niimoodi vähehaaval ka ennast ümbritsevaid inimesi positiivseks muuta. Ma ei tea, kuidas see mul õnnestunud on, kuid ise olen ma palju õnnelikum ning rõõmsam, ükskõik kui raske mul ka poleks.

Tulebki välja, et minujaoks ei pruugi õnn peituda vaid objektides, mida saab osta, vaid ka positiivses maailmavaates. See on minu jaoks üks olulisi aspekte, et lüüa läbi tänapäeva maailmas- olla positiivne ning paista sellega teistele silma, sest üldjuhul on inimesed pigem pessimistlikud. Ma ei väida muidugi, nagu kõik mu lähedased oleksid pessimistid, sugugi mitte, kuid tänapäeva ühiskonda vaadates paistab see rohkem silma. Samuti ei taha ma öelda, et mind ei tee õnnelikuks see, mida saab raha eest osta. Muidugi meelidb mulle reisida ning vahel ka uusi riideid osta, ma ei üritagi vastupidist väita.

Pöördudes aga tagasi minu lõputöö juurde, siis oli ka neid, kes ütlesid, et oh kui lahe, millal me pildistame? Nad pakkusid kohe välja, kuidas nemad seal pildi peal oleksid ning mis kõik kuidas asetseks. Mulle meeldib selline suhtumine palju rohkem, sest väga palju lõbusam on pildistada, kui inimene teab, mida ta saavutada tahab ning suudab selle ka mulle selgeks teha.

Lõputöö läbivaks jooneks on igal pildil inimene, kes istub soovitavalt rätsepistes ning tema ees on see, mis teda õnnelikuks teeb. Kui seda kujutada ei saanud, lahendasime probleemi näiteks sellega, et kirjutasime paberile selle, mis õnnelikuks teeb. Idee jääb siiski samaks. Olen tulemusega väga rahul ning loodan, et suudan oma lähedasi järjest rohkem õnnelikuks muuta, muutes seeläbi ka ennast õnnelikuks.

Ehk minu esimene fotoseeria!!

Sally lõpuaktus oli iseenesest väga-väga armas, ma olin esimene, kes sai diplomi.

"Hannah, sinu puhul tahaksime kiita su oskust eksponeerida oma töid nii, et neid on meeldiv vaadata ning nende kompa on super!"

Kinkisime Sallyle omaltpoolt Taaveti ehk liikuva nuku, kelle järgi saab joonistada, samuti tegime kaardid ning ostsime ka lilled. Sõime palju kringlit ning kallistasime kõiki õpetajaid. Kõigil olid pisarad silmas, jõudsid ju lõpule 11 imelist aastat selles nii armsaks ja kalliks saanud Sally majas!

Every artist was first an amateur- Ralph Waldo Emerson
In art, the hand can never execute anything higher that the heart can imagine- Ralph Waldo Emerson

xx
h