See tunne, kui sa jalutad mööda mereäärt laevalt koju, oma korterisse, ja tead, et sind ootavad ees kolm mõnusat päeva oma kallis kodulinnas- nii hea!
Kolmapäeval, mil ma läksin, oli esimene suurem emotsioon toidupoes, kui ma sain omale soome piima, oltermanni juustu ja hedelmäpommi jogurtit osta (!!) need on soomes must have hommikusöögi osad minu jaoks, samad asjad, mis lapsepõlves mu lemmikud olid. Õhtul käisin ameeriklaste juures külas-söömas-juttu rääkimas, väga vahva oli.
Neljapäeva hommikul käisin jooksmas, ma täpselt ei teadnud, kuhu poole minna seega võtsin umbes suuna kätte ja endalegi üllatuseks jõudsin oma vanasse kodukanti ja oma lasteaia juurde, nii tore oli selles pargis joosta, kus vanasti empsiga jalutamas käisime ja talvel kelgutasime. Peatusin oma lasteaia juures ning vaatasin hoovi sisse. Kunagi tundus see nii suur.. silme eest jooksid läbi erinevad hetked, kui ma oma lasteaiakaaslastega spioone mängisime ja jõuludel päkapikumütsidega ringi jooksime või kevadel mudakooke tegime.. Oleks tahtnud sisse ka minna ja tere öelda, aga ükski minu kasvataja pole seal enam tööl. Samal ajal, kui ma seal seisin ja nostalgitsesin, jalutas üks naine oma koertega minust mööda. Ta koerad tulid mind nuusutama ja ta andis mulle maiustusi, mida koertele anda. Rääkisime vähemalt viis minutit juttu. Soomlaste juures meeldib mulle see, et kõik on nii sõbralikud ja tulevad juttu rääkima. Eestis ei teeks ükski vanem naisterahvas midagi sellist, vähemalt nii ma usun. Edasi jooksin mere äärde, et ots ringi pöörata ning tagasi minna, kuid enne seda püüdis mu pilku pikk kai, kus otsas olid pingid. Jalutasin sinna ning nautisin ühe tundmatu seltsimehega seda imelist vaadet ca 20 minutit. Rääkisime maast ja ilmast, tuliisegi välja, et ta on käinud mitu korda Hiiumaal ja Tallinnas käib tööasjus üle nädala. Lõpuks hakkas mul liiga külm ning jooksin tagasi, vahetasin riided ja kiirustasin Annega sööma. Käisime sushit söömas [mulle oli see hommikusöök] ja no appi kui hea see oli! tegemist oli buffeega-maksad kindla summa ja sööd nii palju kui tahad. Ja vähe et see polnud üldsegi kallis sellise koguse peale, oli see veel imemaitsev!! Istusime seal päris kaua, sest ma sõin ennast nii täis, et ei jaksanud liigutadagi. Hiljem jalutasime veel samas kandis ringi ning lõpetasime Esplanadi kohvikus, kuhu ma [ wifi tõttu ] natukene pikemaks jäin. Õnneks oli mul ca tunnike aega, et korra korteris käia, 15 min magada ning riided vahetada enne, kui Lottaga kokku sain. Lotta on mu lapsepõlve sõbranna, saime tuttavaks lastehoius, sest ma hammustasin teda käest, kuna ta võttis selle samuse sinise traktori, millega ma mängida tahtsin. Meie emad hakaksid seetõttu suhtlema [ emps palus tema emalt vabandust minu käitumise pärast :D :D ] ning nüüd on nende pere meie pere üks hea sõber, või kuidas nüüd öelda. Läksime Lotta uude korterisse, kus ta praegu veel üksi elab, sest ülejäänud pere pole jõudnud järgi kolida. Tegime süüa ja kuulasime muusikat ja vaatasime HIMYM esimesi osasid. Väga väga väga tore oli üle pika aja jälle näha [ täpsemalt pool aastat ja natuke peale ]. Hommikul enne kooli tegime endale mõnusa hommikusöögi ja rääkisime veel natuke õhtustest plaanidest. Esimest korda elus sõin ka leiba maapähklivõi ja kurgiga. Omapärane, aga huvitav, soovitan.
lasteaiapark
ja oh so old & kallis vana roosa lasteaiamaja
purre
ja mu uus sõber
meie pesa
ja hommikusöök
ja hommikusöök
Sõitsin trammi ja metrooga koju, vahetasin riided, käisin jooksmas ja sain lõpuks süüa oma soome hommikusööki, mis mind kannatlikult külmkapis ootas!! Oltermanni juustuga leib ja klaas piima, ahahaa nii hea! Edasi läksin Ateneumi kunstimuuseumisse "Tove Jansson 100" näitusele. Olin seal kokku kaks tundi [ endalegi üllatuseks ] ja pidin sealt siis kohe edasi jooksma järgmise sõbrannaga kokku saama. Näitus ise oli väga tore, võibolla natuke liiga pikk, aga väga väga ilus. Viimases osas olid Tove tööd vitriinis ning vitriini ees oli selline äär, mille peale toetuda. Üks mees joonistas seal oma märkmikusse neid töid ning ma tahtsin ka proovida. Seal olingi vist kõige kauem, aga see oli ka nii meeletult mõnus! Mulle meeldib üleüldse muuseumides käia, alati tuleb selline inspiratsioonituhin peale, istusin ka seal vahepeal ca 15 minutit ühes saalis ja joonistasin oma märkmikusse. vah-va! Edasil läksime Meriga [ jah, mu sõbranna nimi on Meri, ja jah, see tähendab ka soome keeles merd ] cafe Teaterisse salateid sööma ning käisime natuke poodides. Enne õhtut jõudsin õnneks veel korterist läbi käia, natuke süüa ning ennast valmis panna et siis jälle Stocka kella alla Lottaga kokku saama kiirustada. Nimelt toimus sel reedel Lotta ühe klassiõe 17 sünnipäev ning ta võttis mind sinna kaasa. Tegemist oli white partyga, mis oli niiiii lahe! Koht oli minu vana kodutänavaga risti ning üsnagi sarnane- kõrged laed, suured aknalauad ja vanaaegselt stiilne sisekujundus. Mis oli aga eriti mõnus kogu korteri osas oli see, et kõik, absoluutselt KÕIK oli valge, väljaarvatud esikupõrand, mis oli must-valgte kahhelplaatidega. Lisaks oli seal 100 valget õhupalli ning beseeküpsised ja valge shokolaad ja nii edasi! Ma tahaks ka kunagi sellises korteris elada.. oeh. Aga pidu ise oli mõnus, soomlased on päris vahvad. Sain palju uusi sõpru-sõbrannasid, kes kõik minuga inglise keeles rääkima hakkasid ja ma pidin siis kõigile eraldi seletama, et saan täitsa hästi ka soome keelest aru. jäin õhtuga väga rahule ning eriti vahva on see, et Vappu ajal lähme perega uuesti soome, sama sõbranna perele külla ning kuna vappu on soomlastele nagu pre-jaanipäev ning käiakse parkides joomas ja linnapeal töllerdamas, siis saan sama seltskonnaga uuesti kaasa minna!!!
!!!!!!!!!!!!!!!
Lotta
Laupäevahommikul ärkasin õuest kostva linnulaulu peale üles kaks minutit enne äratust, et käia jooksmas, pakkida asjad ning sõita kiiresti linna, päris oma Korkeanvuoren kodutänavale. Et jalutada sellest mägitänavast üles ja siis uuesti alla, jõuda teisele poole ning süüa üks mõnus nostalgiline hommikusöök Lottaga oma lapsepõlve lemmikkohvikus. Nii kurb tunne oli vaadata seda kirikut, mis meie maja vastas on ja siis keerata ümber ja vaadata selle künka tipus olevat maja, kus ma kunagi elasin ja tunda seda mõnusat kodutunnet. Tänav ise polnud enam üldsegi nii järsk, kui pisikesena. Jalutasin alla ja vaatasin seda kohvikut, Succées' kohvikut. Ja nii klišee, kui see ka poleks, tundus see kohati kui pariisis, sest väljas oli kaks lauda ja neli tooli ning sinna paistis varahommikune päike ning üks vanem meesterahvas tegi seal oma saiakese ja kohvitassi kõrval piipu. Läksin sisse ja me sõime selle reisi teiseks kõige parema hommikusöögi- pool mozzarella quiche, 1 latte ning shokolaadi-tosca sai, mmmmmm jaaaaaaa! kuid kahjuks sai ka see hommikusöök läbi ning oli aeg seada sammud taas tagasi metroo poole, et natuke koristada ning siis juba purjus vanamehi täis laevaga vaikselt koju ulpida..
See reis oli nii niii mõnus, et ei jätku isegi sõnu selle kirjeldamiseks! Ilmselt on paljudel väga väga raske aru saada, miks, kuid mulle tähendab see tohutult paljut, et sain Helsinkis üksi, ilma oma pereta ringi käia. Kuigi üksi-üksi olin ainult hommikujooksudel ja muuseumis, sest graafik oli niiii tihe. Aga ehk oligi parem- nukrutsesin koduigatsusest selle sama linna vastu vähem. Nostalgiat jagus seeest rohkem, kui vaja ning hea tuju tuli juba esimesel päeval. Tegin reisist ka väikese video, mis võtab kõik ilusti kokku :)
h