ocean's daughter: June 2013

Sally lõpp oli päris karm. Meil oli kolm nö arvestuslikku osa- kunstiajaloo eksam, 40 töö hindamine ja lõputöö kaitsmine. Kunstiajaloo eksamiks õppisin terve nädalavahetuse ja sain selle ajaga läbi võetud 3 aasta materjali. Kokku sain eksami B, mis on 2/3 5 ja 1/3 4. Põhimõtteliselt sain viie :D ma ei usu, et sellest on väga midagi rääkida, sest kunstiajalugu ei pruugi kõigile väga põnev olla :D Kui eksam läbi sai, läksime Eva ja Maarjaga YOsse ning ostsime endale suured jogurtid hästipaljude katetega!

40 töö hindamist alustasime kell 10:00 rüütelkonna hoones. Hakkasime üles panema 10 joonistust, 10 maali, 10 kompat ja 10 värvi. Kell neli hakkasid õpetajad meie töid hindama, selleks ajaks liikusime sallysse oma lõputöid üles panema. Kui me sellega valmis saime, läksime tagasi rüütelkonna hoonesse, et oma töid maha võtta. Paljudel mu töödel oli sinine kleeps sees seega see soovitatakse portfoliosse panna (Y) Põhimõtteliselt tegelesin sel päeval kunstiga kella kümnest hommikul kella veerand kaheksani õhtul ehk 10 tundi ja 15 minta, mis on megapalju.

joonistuste kompa proovimine

breakdown

kategooria: kompa (paremal Maarja, Eva ja minu ühistöö, vasakul minu ja Eva kollektsioon)

kategooria: joonistused

kategooria: värvusõpetus

kategooria: maal

Viimane ja raskeim päev algas kell 11 sallys lõputööde kaitsmisega. Ma olin esimene ja julge ja ma usun, et mul tuli hästi välja, sest ma sain selle A!!!!!!! See on nii lahe, sest mulle endale meeldis ka seda teha ja see oli põnev ja lahe ja kõike muud ka!

Natuke ka ideest (ehk mu lõputöö essee):

Tänapäeva maailmas on üldiselt inimesi väga raske õnnelikuks teha. Soovitakse kõike ning suurtes kogustes, kuid mida aeg edasi, seda laisemaks ühiskond muutub. Õnn seevastu peituks justkui rahas, ilusas autos või modernses majas. Soovid muutuvad mahukamaks ning lähenevad võimatuse piirile. Ma ei taha väita, et miski siin ilmas poleks võimatu, kuid see on pigem piltlikult väidetud ning selle nimel peab pingutama. Tänapäeval aga tahetakse kõike justkui iseenesest. Võibolla tuleneb see kaasaegse maailma rasketest väljakutsetest, kus üha vaevalisem on läbi lüüa ning aina rohkem peab pingutama. Inimesi on järjest rohkem ning tööpuudus kasvab. Siiski ei saa ma aru, miks just palju raha nõudvad asjad on aspektid, mis toovad koheselt õnne majja ning teevad meele heaks. Et end siis arvatavalt õnnelikuks teha võetakse pangalaene, mida aga tagasi maksta ei suudeta ning mille intress üha kasvab ja tähtaeg aina edasi lükkub. Kas see on see, mis teebki inimesi õnnelikuks? Võimatu pangalaen ja süümepiinad?

Mina olen sellise suhtumise osas võtnud kindla seisukoha. Olen endale selgeks teinud, et õnn ei pea peituma just suurtes asjades. Õnnelikuks võivad teha ka väikesed asjad: ilus ilm, värske õhk, väike paus tihedast graafikust või šokolaad. Samuti teeb mind õnnelikuks see, kui suudan kellegi naeratama panna- kellegi õnnelikuks teha. Koheselt on päev korda läinud ning tuju hea. Sellest ka lõputöö idee- mulle oluliste inimeste õnn on mulle samuti oluline ehk kui nemad on õnnelikud, olen ka mina õnnelik.

Võtsin oma lõputööd veidi kui uurimust- mis teeb siis tänapäeval inimesi õnnelikuks? Üldjoontes oli vastus sama: sõbrad, toit, riided, sport. Vanemaid inimesi teeb õnnelikuks tervis ning lähedaste olemasolu. Kõige väiksemaid perekond. Paaril korral pakkusin ma ise välja, et mõtleks midagi paremat, sest see on juba tehtud. Nii saingi paarile pildile ka veidi rohkem läbimõeldud õnnetunde. Tegelikult ma ei oodanudki, et kedagi mõni eriliselt huvitav tunne/ asi õnnelikuks teeks. Tänapäeval on ju ka teine probleem, nimelt on inimesed järjest sarnasemad, moodustades ühe suure halli massi. Keegi justkui ei julgeks erineda. Isegi suhtumine on kõigil samalaadne. Peaaegu kõik, kellelt küsisin, kas nad oleksid nõus kui ma neid oma lõputöö jaoks pildistaksin, ütlesid, et nad pole piisavalt ilusad või neid küll sinna vaja pole. Mõtlesin, et milles probleem, miks peaks sellise uurimustöölaadse lõputöö jaoks ilus olema? Oluline on ju see, kes on pildil ning mis teda õnnelikuks teeb, mitte see, milline ta välja näeb. Inimesed on muutunud enda suhtes väga ebakindlaks ning ma väga sooviksin seda parandada. Olen üritanud olla väga positiivne läbi terve kevade, et niimoodi vähehaaval ka ennast ümbritsevaid inimesi positiivseks muuta. Ma ei tea, kuidas see mul õnnestunud on, kuid ise olen ma palju õnnelikum ning rõõmsam, ükskõik kui raske mul ka poleks.

Tulebki välja, et minujaoks ei pruugi õnn peituda vaid objektides, mida saab osta, vaid ka positiivses maailmavaates. See on minu jaoks üks olulisi aspekte, et lüüa läbi tänapäeva maailmas- olla positiivne ning paista sellega teistele silma, sest üldjuhul on inimesed pigem pessimistlikud. Ma ei väida muidugi, nagu kõik mu lähedased oleksid pessimistid, sugugi mitte, kuid tänapäeva ühiskonda vaadates paistab see rohkem silma. Samuti ei taha ma öelda, et mind ei tee õnnelikuks see, mida saab raha eest osta. Muidugi meelidb mulle reisida ning vahel ka uusi riideid osta, ma ei üritagi vastupidist väita.

Pöördudes aga tagasi minu lõputöö juurde, siis oli ka neid, kes ütlesid, et oh kui lahe, millal me pildistame? Nad pakkusid kohe välja, kuidas nemad seal pildi peal oleksid ning mis kõik kuidas asetseks. Mulle meeldib selline suhtumine palju rohkem, sest väga palju lõbusam on pildistada, kui inimene teab, mida ta saavutada tahab ning suudab selle ka mulle selgeks teha.

Lõputöö läbivaks jooneks on igal pildil inimene, kes istub soovitavalt rätsepistes ning tema ees on see, mis teda õnnelikuks teeb. Kui seda kujutada ei saanud, lahendasime probleemi näiteks sellega, et kirjutasime paberile selle, mis õnnelikuks teeb. Idee jääb siiski samaks. Olen tulemusega väga rahul ning loodan, et suudan oma lähedasi järjest rohkem õnnelikuks muuta, muutes seeläbi ka ennast õnnelikuks.

Ehk minu esimene fotoseeria!!

Sally lõpuaktus oli iseenesest väga-väga armas, ma olin esimene, kes sai diplomi.

"Hannah, sinu puhul tahaksime kiita su oskust eksponeerida oma töid nii, et neid on meeldiv vaadata ning nende kompa on super!"

Kinkisime Sallyle omaltpoolt Taaveti ehk liikuva nuku, kelle järgi saab joonistada, samuti tegime kaardid ning ostsime ka lilled. Sõime palju kringlit ning kallistasime kõiki õpetajaid. Kõigil olid pisarad silmas, jõudsid ju lõpule 11 imelist aastat selles nii armsaks ja kalliks saanud Sally majas!

Every artist was first an amateur- Ralph Waldo Emerson
In art, the hand can never execute anything higher that the heart can imagine- Ralph Waldo Emerson

xx
h

heii,

lubatud loodusklassi postitus- Meie selle koosseisu viimane loodusklass leidis aset Sagadi mõisas. Kogu õhtu oli väga emotsionaalne ja deep, samas oli meil lõbus ja hirmus ja naljakas ja nagu alati on. Master at everything, jäin haigeks, nimelt 37.5 palavikku ja külmavärinatesse ja nõrkusesse. Ma loodan, et see oli pigem üleväsimus aga peale minu oli paaril klassikaaslasel veel veidi halb olla. Ma kukkusin isegi peaaegu kokku kodus, hommikul enne loodusklassi. See oli maailma naljakaim asi sel hetkel, kõik hakkas silme eest virvendama ja hästi palav hakkas ja nõrk jne. Aga ma moosisin empsi niikaua, kuni ta oli nõus mind loodusklassi siiski laskma. Terve matka (9 km kokku!!) suutsin vastu pidada, istusin igal võimalikul momendil, aga päeval õnneks sellist palavikku polnud. Matk oli sama nagu alati- tegime lolle nägusid ja pilte, sõime hästi palju ja naersime. Sagadi mõisas oli kõik muidugi väga luksuslik, sõime restoranis ja ööbisime peaaegu hotellis. Söök oli täitsa ok, aga mulle meeldib loodusklassis see, kui on makaronid hakklihaga või midagi sarnast, sest see on siiski matk. Õhtupoole mängisime mõisaplatsil mõisa ees kitarri ja laulsime.

"9.b on selline klass, kes suutab igas olukorras omale tegevust välja mõelda. Selleks pole isegi alkoholi vaja, piisab vaid jalgpallist, kitarrist ja kaamerast, ning nende õhtu on sisustatud!"

"9.b on ka selline klass, kelle pärast ei pea muretsema, et nad midagi hullu korraldaksid. Sa tead, et nad on täiel mõistusel arukad noored, keda saab usaldada!"

Kui me oma võõrastemaja saalis istusime ja Annely (leebem klassijuhataja) rääkis, kui raske tal oli järgmise aasta klassijuhatajate valimisega seotud otsuse langetamine ning ta hakkas peaaegu nutma. Eks see on meile kõigile raske, sest 9 aasta jooksul tekkinud keskkond lammutatakse laiali ning tuli ka välja, et ma polnudki ainuke, kes lennusüsteemi vastu oli, lihtsalt keegi peale minu ei julenud oma arvamust avaldada. Ka meie klassijuhatajale ei meeldi see, sest kõik teavad (as in õpetajad), et meie klass on kõige normaalsem :D Igatähes peale seda olin ma tulikuum & on fire ning Sandra (karmim klassijuhataja) saatis mu voodisse, damit you palavik, mis tõusis taas 37.5 peale ja ma pidin mitu tundi lihtsalt voodis lamama ja aknast välja vaatama, kuidas pool klassi mängis jalkat ja pool klassi kitarri mõisa ees. Pole ju üldse kurb. Siis taheti mind koju saata, aga ma hakkasin nutma ja ütlesin, et ma pole nõus koju minema :D Kell 10 õhtul läksime kõik Sagadi mõisa, kus tehti meile tuur ja tutvustati kogu ajalugu jne. Suurimas saalis pidime liisi kampsuni lunastamiseks laulma metsatöllide laulu, mida me kuldsel laulsime, see üle vainude valendav aur, vahu lillede udune voodi... Ja see oli vist üks ilusamaid asju mida ma näinud-kuulnud olen. Kuidas üks klass hakkab lihtsalt laulma eriti detailse laega imeilusas vanaaegses ballisaalis ja pidas viisi. Peale seda mängis betti meile klaverit ja me jätkasime tuuriga. Öösel käisime veel jalutamas, mis oli väga väga väääga jube ja siis vaatasime õudukat, millest poole ajal ma üldse magasin. Vahepeal istusime veel megapikalt klassijuhatajate toas ja rääkisime lihtslat juttu, sest that's how close we are. Lõpetasime taas poiste toas madratsitel, kus oli väga niiske ja mul oli ikka palavik. Järgmine päev oli ülihuvitav programm meil, kõik said ühe rühma ja pidi tegema väikse uurimustöö antud teemadel. Ma olin ühes rühmas oliveri, joeli ja kristeriga ja me pidime uurima Sagadi mõisa veekogude vete karedust ning nitraadisisaldust. Niiii lahe ja põnev oli seda teha- kogusime vett ja pistsime sinna mingeid pulki sisse ja siis oli mingi masin ka, igatähes oli lahe.

"Ma ei tea, mis imeklass see 9.b oli- kõikide rühmade uurimustööd olid nii põhjalikud ning hästi tehtud, keegi ei vingunud ning ka neile endale meeldis. Lisaks suutsid nad olla nii sõbralikud, armsad, hoolivad ning ka vaiksed, pidades kinni meie kompleksi reeglitest ning mitte lällates öösel ning teiste külaliste und segades. See oli Sagadi mõisa ajaloo PARIM klass, kes kunagi meil siin külas on käinud! Imelinie, lihtsalt imeline."

Vot sellist tagasisidet saime :) Ka mina jäin rahule, mis sest, et meil oli õhtul pisardamisering, kus kõigile jõudis kohale, et see on sama koosseisu viimane ühine loodusklass ja kuidas tegelikult laguneme me väga väga laiali, millest on kahju.. Aga jõudsime õnnelikena koju ning ma sain üsna ruttu terveks ka!