KLASSIREIS KIHNU

Jah me käisime ka uue klassiga Kihnus. Jah see oli üsna mõttetu reis, eriti arvestades mu eelarvamustega suhtumist sellesse. Samas ma õigustan end sellega, et eelmine aasta üsna samal ajal me käisime vana klassiga seal ja see oli tõesti armas reis. Erinevus peamiselt ju selles, et vana klass oli lahe aga uus ei ole nii lahe. Vanadega olid meil kaasas pigem chillid õpetajad ja isad, mitte nagu seeaasta. Eelmine reis oli rattamatk ehk 150km ratastel, seeaasta orgunniti meile kaubikud isegi laagriplatsi jõudmiseks, täpsemalt 3km läbimiseks. Eelmine aasta me võtsime omast initsatiivist kaasa kitarri ja istusime mõlemad õhtud lõkke ümber ja laulsime peast klassile olulisi laule, ja laulsime neid ilusti. Seeaasta Moonika suht käskis meil kitarri kaasa võtta ja käskis kokku panna repertuaari lauludest, mida laulda, lauludest, millel pole klassile mitte mingit olulisemat tausta või isegi oma mingit nalja taustal, mitte midagi. Ja keegi ei teadnudki neid laule. Suht tobe, if you'd ask me. Eelmine aasta me magasime telkides ja käisime öösel rannas magamiskottidega tähti vaatamas ja eksisime saarele ära ja sõitsime paduvihmas ratastega. Seeaasta meile telliti kämpad ja öörahu kontrolliti. Ilmselt pingutan ma veitsa üle ka, aga eelmine reis Kihnu oli tõesti lahe, erinevalt selle aasta reisist, mis oli võrreldes igavam. Muidugi oli seeaasta ka toredaid asju- ilm oli lõpuks ilus ja ma käisin hommikul jooksmas ja me saime ikka sinna tuletorni minna ja mõnus oli rannas Keiduga päikeseloojangut vaadata ja juttu rääkida ja puder oli ka hea hommikuti. Lihtsalt... see on nii raske mulle teha uue klassiga samu asju, mida vanaga sest vanad olid ilmselgelt paremad ja uued pole lihtsalt mu silmis need, kes selliseid asju tegema sobivad. Aga see on ainult minu enda seisukoht, ma olen ka väga kinni oma vanas klassis, missest, et enam ei oleks miski nii nagu oli aasta aega tagasi.. ja to be clear siis ma ei vihka oma uut klassi tervikuna, mulle lihtsalt ei istu paljud sealt, aga muidugi on ka toredaid inimesi, see on täitsa kindel värk.

IGATÄHES

me evaga otsustasime selle tripi endale lahedamaks teha ja alustasime twitteris pildiseeriaga "Eva ja Hannah ehk kaks whitegirli Kihnus" + ma teen evast lühidokumentaali "Eva Kihnus"

so here it goes (pealkiri on plildi peal): 

"meeletu rõõm peale purjus vanamehe pehmet puudutust"

ehk üks mitmest purjus vanamehest praamil vaatas, kuidas me pähkleid sõime ja tahtis ka, küsisime siis, millist ta soovib, ta tahtis seda valget, Kihnu pähklit, mille me talle ka andsime. Püstitõustes vaatas ta seda kihnu pähklit oma peopeal ja hõiskas silmad särades:"Oh jumal, tükike head!" ja siis läks ära

"pähkel kukkus auto alla"

"no comments please. talk to the back"

"ketšup Felix ja mulletiga härra Endel (nad mõlemad olid elus mehed) viisid meid meie fab ride'dega linakülla. nagu orjad. lahe rsk"

"siirad hiina matkalised näitamas esimest emotsiooni saarest"

ja kui me olime juba laagriplatsile jõudnud ja rannas lõkke ümber istunud ja saime lõpuks oma vaba aja, läksime me evaga randa jalutama, leidsime suure kivi ja hakkasime seal otsas pildistama. peaasi et kõigile kaugele paista oleks. kujutan ette, kui koomiline vaatepilt see olla võis (!!)

"eva sile säär oli nii pehme, et ma ei suutnud seda mitte kallistada. tegelikult oleks hammustada tahtnud, aga ma veel ei julgenud"

"magusadieet, pulgakommi asemel lakun eva kätt (kui banaane juhuslikult läheduses pole)"

"mina kui classic jalgpallur"

"olen väike konn. istun kivil. huvitav, mis mul püksis on"

"eva seisis kivil ja paitas mu nägu. mu elu on perfektne!"

"ma olen suht ettenägelik, mul juba olemas lapsetooliga ratas, peale kooli kolin Kihnule elama"

maamees ju otsib ka naist

"so hipster i canõt even"

+ mu roosa teip

"aasta oli siis 1980, kui kaks neidist Kihnu saare kirdepoolsesse liivaranda jõudsid"

ehk enne lõunat oli mõnus soe ilm ja päike paistis ja me otsustasime oma viimase vaba tunni veeta rannas whitegirl-selfiesid tehes

"just ärkasin, kuidas ma Kihnu tuletorni otsa sain??"

"tuul oli nii kõva, et oleks mu prillid mu eriti sassis juustest peaaegu välja puhunud"

piinlik

"ilusast vaatest peab ju vähemalt ühegi panoraami tegema (kuldse iPhone 5s'iga)"

a me tegime kaks, polegi enam basic-classic white girlid!!

"hetk peale seda kukkusid meil prillid tuletornist alla"

ehk meie tavalisi sõbrapilte ei tee, me katsume teineteist

"nii kuumad (ilmad), et pidime ennast postiga jahutama"

(vaidlus seisnes selles, kumb kummal pool on, sest me mõlemad tahtsime olla vasakul, kuna pats oli meil mõlemal paremal. classssiiic)

"tegin vaatega selfie, eva on lihtsalt tuletorni vaateplatoo kaunistus, don't mind her"

"me tundsime lehmahaisu, see jäi kulge ja meie uusi VS bodyspray'sid polnud enam selle üle tunda. traa puccis"

ja ei saa mainima jätta, et mu kaelakee on veicc lappes

"dramaatiline allavaade, kui ma tegelt ka ei teadnud, et eva pilti tegi"

ja ma vihkan, kui see lause piltide pealkirjaks pannakse

"jälle sa teed must pilti"

pilt

"tavaline vahukommide grillimine on liiga whitegirl. me olime tervislikud ja panime banaani ka vahele"

"valged tüdrukud oskavad ka vahukommi-banaanivardaid grillida"

"eva on veic koba pani oma vahukommi põlema"

ehk proof, et kõik valged tüdrukud ikka ei oska siiski grillida. (ma oskan)

 

"päike küll pimestas, aga valge kojuviiva bussiga (kihnu vrs printsist valgel hobusel) oli ometigi vaja 1 selfie teha" 

"ja ongi läbi saanud meie meeleolukas reis kaunile Kihnu saarele. täname evaga kõiki toetajaid!"

(ning favorite'jaid twitteris!) ja me jääme ootama uusi seiklusi suvel, mida samamoodi dokumenteerida

and zie most amazing video, kus on eriti palju eva a$$i:

me pole tegelikult väga whitegirlid, pigem tegime enda üle nalja ja iroonitsesime veidi, et trip endale lõbusamaks teha..

xx

hannah ja eva

VAHEAEG pt 2 HELSINKI

See tunne, kui sa jalutad mööda mereäärt laevalt koju, oma korterisse, ja tead, et sind ootavad ees kolm mõnusat päeva oma kallis kodulinnas- nii hea!

Kolmapäeval, mil ma läksin, oli esimene suurem emotsioon toidupoes, kui ma sain omale soome piima, oltermanni juustu ja hedelmäpommi jogurtit osta (!!) need on soomes must have hommikusöögi osad minu jaoks, samad asjad, mis lapsepõlves mu lemmikud olid. Õhtul käisin ameeriklaste juures külas-söömas-juttu rääkimas, väga vahva oli.

    

Neljapäeva hommikul käisin jooksmas, ma täpselt ei teadnud, kuhu poole minna seega võtsin umbes suuna kätte ja endalegi üllatuseks jõudsin oma vanasse kodukanti ja oma lasteaia juurde, nii tore oli selles pargis joosta, kus vanasti empsiga jalutamas käisime ja talvel kelgutasime. Peatusin oma lasteaia juures ning vaatasin hoovi sisse. Kunagi tundus see nii suur.. silme eest jooksid läbi erinevad hetked, kui ma oma lasteaiakaaslastega spioone mängisime ja jõuludel päkapikumütsidega ringi jooksime või kevadel mudakooke tegime.. Oleks tahtnud sisse ka minna ja tere öelda, aga ükski minu kasvataja pole seal enam tööl. Samal ajal, kui ma seal seisin ja nostalgitsesin, jalutas üks naine oma koertega minust mööda. Ta koerad tulid mind nuusutama ja ta andis mulle maiustusi, mida koertele anda. Rääkisime vähemalt viis minutit juttu. Soomlaste juures meeldib mulle see, et kõik on nii sõbralikud ja tulevad juttu rääkima. Eestis ei teeks ükski vanem naisterahvas midagi sellist, vähemalt nii ma usun. Edasi jooksin mere äärde, et ots ringi pöörata ning tagasi minna, kuid enne seda püüdis mu pilku pikk kai, kus otsas olid pingid. Jalutasin sinna ning nautisin ühe tundmatu seltsimehega seda imelist vaadet ca 20 minutit. Rääkisime maast ja ilmast, tuliisegi välja, et ta on käinud mitu korda Hiiumaal ja Tallinnas käib tööasjus üle nädala. Lõpuks hakkas mul liiga külm ning jooksin tagasi, vahetasin riided ja kiirustasin Annega sööma. Käisime sushit söömas [mulle oli see hommikusöök] ja no appi kui hea see oli! tegemist oli buffeega-maksad kindla summa ja sööd nii palju kui tahad. Ja vähe et see polnud üldsegi kallis sellise koguse peale, oli see veel imemaitsev!! Istusime seal päris kaua, sest ma sõin ennast nii täis, et ei jaksanud liigutadagi. Hiljem jalutasime veel samas kandis ringi ning lõpetasime Esplanadi kohvikus, kuhu ma [ wifi tõttu ] natukene pikemaks jäin. Õnneks oli mul ca tunnike aega, et korra korteris käia, 15 min magada ning riided vahetada enne, kui Lottaga kokku sain. Lotta on mu lapsepõlve sõbranna, saime tuttavaks lastehoius, sest ma hammustasin teda käest, kuna ta võttis selle samuse sinise traktori, millega ma mängida tahtsin. Meie emad hakaksid seetõttu suhtlema [ emps palus tema emalt vabandust minu käitumise pärast :D :D ] ning nüüd on nende pere meie pere üks hea sõber, või kuidas nüüd öelda. Läksime Lotta uude korterisse, kus ta praegu veel üksi elab, sest ülejäänud pere pole jõudnud järgi kolida. Tegime süüa ja kuulasime muusikat ja vaatasime HIMYM esimesi osasid. Väga väga väga tore oli üle pika aja jälle näha [ täpsemalt pool aastat ja natuke peale ]. Hommikul enne kooli tegime endale mõnusa hommikusöögi ja rääkisime veel natuke õhtustest plaanidest. Esimest korda elus sõin ka leiba maapähklivõi ja kurgiga. Omapärane, aga huvitav, soovitan.

lasteaiapark

ja oh so old & kallis vana roosa lasteaiamaja

purre 

ja mu uus sõber

meie pesa
ja hommikusöök

Sõitsin trammi ja metrooga koju, vahetasin riided, käisin jooksmas ja sain lõpuks süüa oma soome hommikusööki, mis mind kannatlikult külmkapis ootas!! Oltermanni juustuga leib ja klaas piima, ahahaa nii hea! Edasi läksin Ateneumi kunstimuuseumisse "Tove Jansson 100" näitusele. Olin seal kokku kaks tundi [ endalegi üllatuseks ] ja pidin sealt siis kohe edasi jooksma järgmise sõbrannaga kokku saama. Näitus ise oli väga tore, võibolla natuke liiga pikk, aga väga väga ilus. Viimases osas olid Tove tööd vitriinis ning vitriini ees oli selline äär, mille peale toetuda. Üks mees joonistas seal oma märkmikusse neid töid ning ma tahtsin ka proovida. Seal olingi vist kõige kauem, aga see oli ka nii meeletult mõnus! Mulle meeldib üleüldse muuseumides käia, alati tuleb selline inspiratsioonituhin peale, istusin ka seal vahepeal ca 15 minutit ühes saalis ja joonistasin oma märkmikusse. vah-va! Edasil läksime Meriga [ jah, mu sõbranna nimi on Meri, ja jah, see tähendab ka soome keeles merd ] cafe Teaterisse salateid sööma ning käisime natuke poodides. Enne õhtut jõudsin õnneks veel korterist läbi käia, natuke süüa ning ennast valmis panna et siis jälle Stocka kella alla Lottaga kokku saama kiirustada. Nimelt toimus sel reedel Lotta ühe klassiõe 17 sünnipäev ning ta võttis mind sinna kaasa. Tegemist oli white partyga, mis oli niiiii lahe! Koht oli minu vana kodutänavaga risti ning üsnagi sarnane- kõrged laed, suured aknalauad ja vanaaegselt stiilne sisekujundus. Mis oli aga eriti mõnus kogu korteri osas oli see, et kõik, absoluutselt KÕIK oli valge, väljaarvatud esikupõrand, mis oli must-valgte kahhelplaatidega. Lisaks oli seal 100 valget õhupalli ning beseeküpsised ja valge shokolaad ja nii edasi! Ma tahaks ka kunagi sellises korteris elada.. oeh. Aga pidu ise oli mõnus, soomlased on päris vahvad. Sain palju uusi sõpru-sõbrannasid, kes kõik minuga inglise keeles rääkima hakkasid ja ma pidin siis kõigile eraldi seletama, et saan täitsa hästi ka soome keelest aru. jäin õhtuga väga rahule ning eriti vahva on see, et Vappu ajal lähme perega uuesti soome, sama sõbranna perele külla ning kuna vappu on soomlastele nagu pre-jaanipäev ning käiakse parkides joomas ja linnapeal töllerdamas, siis saan sama seltskonnaga uuesti kaasa minna!!!

!!!!!!!!!!!!!!!

Lotta

Laupäevahommikul ärkasin õuest kostva linnulaulu peale üles kaks minutit enne äratust, et käia jooksmas, pakkida asjad ning sõita kiiresti linna, päris oma Korkeanvuoren kodutänavale. Et jalutada sellest mägitänavast üles ja siis uuesti alla, jõuda teisele poole ning süüa üks mõnus nostalgiline hommikusöök Lottaga oma lapsepõlve lemmikkohvikus. Nii kurb tunne oli vaadata seda kirikut, mis meie maja vastas on ja siis keerata ümber ja vaadata selle künka tipus olevat maja, kus ma kunagi elasin ja tunda seda mõnusat kodutunnet. Tänav ise polnud enam üldsegi nii järsk, kui pisikesena. Jalutasin alla ja vaatasin seda kohvikut, Succées' kohvikut. Ja nii klišee, kui see ka poleks, tundus see kohati kui pariisis, sest väljas oli kaks lauda ja neli tooli ning sinna paistis varahommikune päike ning üks vanem meesterahvas tegi seal oma saiakese ja kohvitassi kõrval piipu. Läksin sisse ja me sõime selle reisi teiseks kõige parema hommikusöögi- pool mozzarella quiche, 1 latte ning shokolaadi-tosca sai, mmmmmm jaaaaaaa! kuid kahjuks sai ka see hommikusöök läbi ning oli aeg seada sammud taas tagasi metroo poole, et natuke koristada ning siis juba purjus vanamehi täis laevaga vaikselt koju ulpida..

See reis oli nii niii mõnus, et ei jätku isegi sõnu selle kirjeldamiseks! Ilmselt on paljudel väga väga raske aru saada, miks, kuid mulle tähendab see tohutult paljut, et sain Helsinkis üksi, ilma oma pereta ringi käia. Kuigi üksi-üksi olin ainult hommikujooksudel ja muuseumis, sest graafik oli niiii tihe. Aga ehk oligi parem- nukrutsesin koduigatsusest selle sama linna vastu vähem. Nostalgiat jagus seeest rohkem, kui vaja ning hea tuju tuli juba esimesel päeval. Tegin reisist ka väikese video, mis võtab kõik ilusti kokku :)

xx
h

VAHEAEG pt 1

Poleks kunagi ette kujutanud, et minu kevadvaheag algab -9 kraadise pakase ja lumega. Selles suhtes on rocca vaheaegade süsteem ikka palju parem, koolis peab korraga vähem käima ja kevadvaeheaeg on aprilli lõpus ehk igal pool on juba soe. Siiski on siiani olnud päris armas see külm vaheaeg. Esmaspäeval olin 5h koolis, juhendasin üheksandikke katsetele ja maalisin orelivilesid, hiljem käisin veel trennis ja õhtul mõnulesin üle pika aja kodus, kuulasin muusikat ja olin tumblris. Elie oli üleüldse päris ilus õhtu, tekkis üle pika aja tunne, et see on minu koht siin ja praegu, selline mõnus kodutunne.. ma olen päris rahul sellega.

Täna käisin jälle koolis, aga seekord roccas, kõigepealt rääkisin ühe tunni oma venna klassile söömisest, koolide erinevusest ja klassivahelistest suhetest. Seejärel rääkisin veel veidi oma vana klassijuhatajaga ja peale seda veetsin 40 minutit matemaatikaõpetajaga vesteldes. Jõudsin ka geograafiasse ja jälle tuli selline igatsus vana hea kooli vastu, kus õpetajaid tegelikult ka huvitab see, mida sa arvad. Viimastesse tundidesse ma kaasa ei läinud seega enne, kui emps mu peale võttis käisin veel teise klassijutahajaga juttu rääkimas. Roccas on alati nii meeldiv olla, iga kord tuleb vastu rõõmsaid nägusid ja kõik küsivad ja tunnevad huvi selle kohta, kas ma olen rahul ja kas ma tulen tagasi või ei. Nii vahva, et mind seal ikka ära pole unustatud. Lisaks on seal alati nii inspiratsiooniline käia- kõik, kellega näiteks täna jõudsin elu üle arutada andsid nii head nõu ning motiveerisid ikka oma rada edasi käima, nii rõõmsaks teeb see kool ja need ruumid ja vaade ja oeh..

aga igal asjal on oma aeg ning minu aeg roccas on ehk läbi saanud, kuid see ei tähenda, et ma selle armsa kollase maja ära unustaks. Roccal on alati koht minu südames. 

ja siis üks hommik käisin jooksmas jälle, ja tegin ilusa pildi. Hommikujooksudest ehk mõni muu kord

xx

h